Ma mõtlesin pikka aega selle üle, kas ja kuidas üldse ma peaksin siin sõna võtma. Poolteist aastat tööd on tehtud ja kuidagi peaks selle kõik kokku võtma.
Lisaks ei tundnud ma end kindlalt, kuna mulle ei meeldi suure rahvahulga ees kõneleda. Kui ma siin viimaste nädalate jooksul olen videointervjuude tegemisel mitme käest teie hulgast küsinud, et kuidas ületada hirmusid, siis avalik kõnepidamine on lapsest saati olnud üks minu hirmudest, millega ma igapäevaselt silmitsi seisan.
Mäletan, et kui ma lõpetasin 9. klassi ja pidin klassi eest lõpuaktusel kõnet pidama. Põlved värisesid, rääkimata häälest ja kätest. Ja tänasel päeval on inimeste ees kõnelemisest ja esinemisest saanud minu igapäevatöö. Ja iga päev seisan silmitsi oma hirmuga ![]()










